1Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat. 2Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees.”

3Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast. 4Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada.” 5Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.

6Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele. 7Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma. 8Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!” 9Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda. 10Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda. 11Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale. 12Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.

13Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel. 14Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad.

15Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist.” 16Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa.” 17Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!” 18Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!” 19Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale. 20Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit. 21Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.

22Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema. 23Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas. 24Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu. 25Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel. 26Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!” Ja nad kisendasid hirmu pärast. 27Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!”

28Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!” 29Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure. 30Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!” 31Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” 32Ja nad astusid paati, ja tuul rauges. 33Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!”

34Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile. 35Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged; 36ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.