1Et meil nüüd on niisugused t

2Andke meile maad oma südames! Me ei ole teinud kellelegi ülekohut, ei ole kellelegi saatnud kahju, ei ole kedagi petnud. 3Seda ma ei ütle teie hukkam 4Mul on palju lootust teie suhtes, mul on teist palju kiitlemist, ma olen täis troosti; ma olen üliväga r

5Sest ka Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu, vaid meid vaevati k 6Aga Jumal, kes masendatuid kinnitab, on meid kinnitanud Tiituse tulemisega; 7kuid mitte ainult tema tulemisega, vaid ka selle troostiga, mille ta oli teilt saanud, sest ta jutustas meile teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innust minu heaks, n 8Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin — ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks — 9siis olen nüüd r 10Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. 11Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete k 12N 13Selle poolest oleme trööstitud. Oma troostiks me r 14Sest kui ma temale teist midagi olen kiidelnud, ei ole ma jäänud häbisse, vaid otsekui me teile oleme rääkinud tervet t 15Ja tema süda on seda rohkem teie poole, kui ta meenutab teie k 16Olen r