1Aga keegi mees, Ananias nimi, oma naise Safiiraga müüs oma varanduse 2ja mees toimetas oma naise teades muist hinda kõrvale ja muist ta tõi ning pani Apostlite jalgade ette. 3Aga Peetrus ütles: „Ananias, mispärast on saatan täitnud su südame, et sa valet rääkisid Pühale Vaimule ja kõrvale toimetasid muist põllu hinda? 4Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!” 5Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid. 6Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha.

7Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud. 8Aga Peetrus küsis talt: „Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?” Tema vastas: „Selle hinnaga jah!” 9Siis ütles Peetrus talle: „Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!” 10Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale. 11Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.

12Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas Apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones. 13Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu. 14Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal! 15Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest. 16Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks.

17Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha, 18ja pistsid oma käed Apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse. 19Aga Issanda Ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles: 20„Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” 21Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma. 22Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada, 23öeldes: „Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!”

24Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata. 25Siis tuli keegi ja jutustas neile: „Vaata, mehed, keda te panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!” 26Siis läks pealik sulastega ja tõi nad ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et rahvas nad kividega surnuks viskab.

27Ja nad tõid ning seadsid nad Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt ning ütles: 28„Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate Selle inimese vere saata meie peale!” 29Aga Peetrus ja teised Apostlid kostsid ning ütlesid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna. 30Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, Kelle te olete poonud puu külge ning surmanud. 31Tema on Jumal Oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist. 32Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, Keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda Tema sõna!”

33Aga kui nad seda kuulsid, käis see nende südamest läbi, ja nad võtsid nõuks nemad ära tappa. 34Kuid Suurkohtus tõusis üles üks variser, Gamaaliel nimi, käsuõpetaja, keda kõik rahvas austas, ja käskis mehed välja viia natukeseks ajaks, 35ja ütles siis koosolijaile: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud sellega, mida te nende inimestega mõtlete teha. 36Sest mitte ammu tagasi tõusis Teudas ning ütles enese midagi olevat, ja temaga liitus arvult ligi nelisada meest; tema tapeti ja kõik, kes nõustusid temaga, hajutati ja hävisid. 37Pärast teda astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati. 38Ja nüüd ma ütlen teile: jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja, 39aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks jumalavastasteks!” Ja nad võtsid kuulda tema nõu.

40Ja kui Apostlid olid sisse kutsutud, peksid nad neid ja keelasid neid rääkimast Jeesuse nimel ja lasksid nad minna. 41Aga nemad läksid Suurkohtu eest minema, rõõmsad sellest, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Selle nime pärast. 42Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast Evangeeliumi Kristusest Jeesusest.