1Ja Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning ütles neile: „Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa! 2Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud. 3Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan Ma teile nagu halja rohugi. 4Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega! 5Tõepoolest, teie eneste verd Ma nõuan taga: Ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!

6Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!

7Ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal!”

8Ja Jumal rääkis Noa ja tema poegadega, kes ta juures olid, ning ütles: 9„Mina, vaata, teen lepingu teiega ja teie järglastega pärast teid, 10ja iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, lojustega ja kõigi metselajatega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega. 11Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputuse veega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma!” 12Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille Ma teen Enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: 13Ma panen pilvedesse Oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks Minu ja maa vahel! 14Kui Ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, 15siis Ma mõtlen Oma lepingule, mis on Minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks! 16Kui pilvedes on vikerkaar, siis Ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel kõiges maa peal olevas lihas!” 17Ja Jumal ütles Noale: „See on selle lepingu tähis, mille Ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.”

18Ja Noa pojad, kes laevast välja tulid, olid Seem, Haam ja Jaafet; ja Haam oli Kaanani isa. 19Need kolm olid Noa pojad ja neist rahvastus kogu maa.

20Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe. 21Ta jõi viina, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks. 22Aga Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljast ihu ja rääkis sellest oma kahele vennale õues. 23Siis Seem ja Jaafet võtsid vaiba ja panid enestele õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid kinni oma isa palja ihu; nende näod olid ära pööratud, nõnda et nad oma isa paljast ihu ei näinud. 24Kui Noa ärkas oma viinauimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud,

25siis ta ütles: „Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks!”

26Ta ütles veel: „Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane!

27Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!”

28Ja Noa elas pärast veeuputust kolmsada viiskümmend aastat. 29Ja kõiki Noa elupäevi oli üheksasada viiskümmend aastat; siis ta suri.