1Sellepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, pange tähele meie tunnistuse Apostlit ja ülempreestrit Jeesust, 2Kes on ustav Oma ametisseseadjale nagu Mooseski kogu Tema kojas. 3Sest Tema on Moosesest niivõrd suurema au vääriline, kuivõrd maja valmistajal on suurem au kui majal. 4Sest igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal. 5Ja Mooses oli küll ustav sulasena kogu Tema kojas tunnistuseks sellest, mida pidi räägitama, 6aga Kristus kui Poeg on Tema koja üle; ja Tema koda oleme meie, kui me julguse ning lootuse kiitlemise hoiame otsani kindla.

7Sellepärast nõnda nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui te kuulete Tema häält,

8ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes,

9kus teie isad Mind kiusasid ning katsusid, kuigi nad olid näinud Minu tegusid nelikümmend aastat,

10mispärast Ma vihastusin selle sugupõlve peale ning ütlesin: nemad eksivad alati oma südamega, ent Minu teid nad ei õppinud tundma;

11sellepärast Ma vandusin Oma vihas: nad ei pääse mitte Minu hingamisse!”

12Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, 13vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest! 14Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse.

15Kui öeldakse: „Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal”, —

16kes siis olid need kuuljad, kes hakkasid nurisema? Kas need ei olnud kõik, kes olid väljunud Egiptusest Moosese juhatusel? 17Aga kellele Ta oli vihane nelikümmend aastat? Kas mitte neile, kes olid pattu teinud, kelle kehad langesid kõrbes? 18Kellele Ta siis vandus, et nad ei pääse mitte Tema hingamisse? Kas mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? 19Ja nii me näeme, et nad oma uskmatuse pärast ei võinud sisse saada.