1Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” 2Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, 3aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” 4Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, 5vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” 6Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi. 7Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

8Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. 9Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?” 10Ja tema vastas: „Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!” 11Siis Ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest Ma sind keelasin söömast?” 12Ja Aadam vastas: „Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!” 13Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin!”

14Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!

15Ja Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!”

16Naisele Ta ütles: „Sinule Ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!”

17Aga Aadamale Ta ütles: „Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest Mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!

18Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!

19Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!”

20Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.

21Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.

22Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti”, — 23siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. 24Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.