1Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, 2vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, Kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.

3Kujutlege ometi Teda, Kes niisugust vastuhakkamist Enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.

4Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga

5ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib!

6Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab.”

7Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista? 8Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad. 9Pealegi on meile meie lihased isad olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud; kas me palju enam ei tahaks alistuda vaimude Isale ning elada? 10Sest nemad on küll meid mõnd päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest. 11Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.

12Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved 13ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et see, mis lonkav, ei nikastuks, vaid ennemini saaks terveks.

14Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha. 15Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks, 16et keegi ei oleks hooraja või roojane, kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse. 17Sest te teate, kuidas ta pärast küll tahtis pärida õnnistust, aga siis hüljati kui kõlvatu; sest ta ei leidnud mahti meeleparanduseks, ehk ta seda küll silmapisaratega otsis.

18Sest te ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei pimeduse ega pilkase pimeduse, ei maru, 19ei pasuna helina ega niisuguse sõnade hääle ligi, mille kuuljad palusid, et neile sõna enam ei räägitaks; 20sest nemad ei suutnud taluda seda keeldu: „Isegi kui üks loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!”; 21ja nii hirmus oli see nähtus, et Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen!”; 22vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga Inglite juurde, 23ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks, 24ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde ja Piserdamisvere juurde, mis paremini räägib kui Aabeli veri.

25Katsuge, et teiegi teda ei hülga, Kes räägib! Sest kui ei ole pääsenud need, kes maapealse kõneleja hülgasid, kui palju vähem pääseme meie, kui me pöördume ära Temast, kes on taevastest, 26Kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga Kes nüüd on tõotanud ja öelnud: „Veel kord Ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!” 27Ent „veel kord” näitab, et see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada. 28Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega. 29Sest meie Jumal on hävitav tuli!