1Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat? 2Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees. 3Sest mis ütleb Kiri? „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!” 4Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda. 5Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks, 6nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:

7„Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.

8Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!”

9Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks. 10Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu. 11Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks 12ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.

13Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu. 14Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks. 15Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.

16Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - 17nagu on kirjutatud: „Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!” - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid. 18Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: „Nõnda peab olema sinu sugu!” 19Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud. 20Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust 21ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud. 22Sellepärast see arvatigi temale õiguseks. 23Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks, 24vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse, 25Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.