1Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles: 2„Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi. 3Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla. 4Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: Ūtelge kutsutuile: Vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on 5Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale; 6veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära. 7Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema. 8Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt. 9Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! 10Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.

11Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas. 12Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust. 13Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine! 14Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!”

15Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada. 16Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule. 17Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” 18Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate? 19Näidake Mulle maksuraha!” Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari. 20Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?” 21Nad vastasid Temale: „Keisri.” Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!” 22Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära.

23Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt: 24„Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase. 25Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale. 26Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani. 27Kõige viimaks suri ka naine. 28Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?”

29Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge! 30Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala Inglid taevas. 31Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on ütelnud: 32Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!” 33Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta Tema õpetusest.

34Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku; 35ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates: 36„Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?” 37Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. 38See on suur ja esimene käsk. 39Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. 40Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”

41Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus 42ning ütles: „Mis teie arvate Kristusest, kelle Poeg Ta on?” Nad ütlesid Temale: „Taaveti!” 43Tema ütles neile: „Kuidas siis Taavet hüüab Teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb:

44Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Sinu vaenlased panen Su jalge alla?

45Kui nüüd Taavet Teda nimetab Issandaks, kuidas Ta siis on tema poeg?” 46Ja ükski ei võinud Temale sõnagi vastata, ja ükski ei julgenud sellest päevast peale Temalt midagi enam küsida.