1Kui Jaakob nägi, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?” 2Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!” 3Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma. 4Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud ühes vendadega, sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!” 5Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.

6Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha. 7Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta!”

8Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda. 9Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!” 10Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma! 11Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad!” 12Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!” 13Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga üht ei ole enam olemas.” 14Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad! 15Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud! 16Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!” 17Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.

18Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik: 19kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes 20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda. 20 21Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!” 22Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja öelnud: ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!” 23Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu. 24Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.

25Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

26Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära. 27Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus! 28Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?”

29Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes: 30„See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks. 31Aga me ütlesime temale: me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad. 32Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Üht ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal. 33Ja see mees, maa isand, ütles meile: sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge 34ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.”

35Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja nähes oma rahakukruid, nemad ja nende isa hakkasid kartma. 36Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te teete mind lapsetuks! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!” 37Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!” 38Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”