1Aga keegi Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta alevist, oli haige. 2Maarja aga oli see, kes Issandat oli kalli salviga võidnud ja Tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oligi haigestunud. 3Siis läkitasid õed Tema juure ütlema: „Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige!” 4Kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et Jumala Poega selle läbi austataks!” 5Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust. 6Kui ta nüüd kuulis tema haige olevat, siis Ta viibis veel kaks päeva seal paigas, kus Ta oli. 7Pärast seda ütles Ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!” 8Jüngrid ütlesid Temale: „Rabi, äsja püüdsid juudid Sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?” 9Jeesus kostis: „Eks kaksteistkümmend tundi ole päevas? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. 10Aga kui keegi kõnnib öösel siis ta komistab, sest temas ei ole valjust!” 11 12 13Aga Jeesus rääkis ta surmast; nemad aga mõtlesid, et Ta räägib une magamisest. 14Siis Jeesus ütles neile lausa: „Laatsarus on surnud, 15ja Ma olen rõõmus teie pärast, et Ma ei olnud seal, et te usuksite. Aga läki tema juure!” 16Siis ütles Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!”

17Kui nüüd Jeesus tuli, leidis Ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud. 18Aga Betaania oli Jeruusalema lähedal, umbes viisteistkümmend vagu maad sellest. 19Ja palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juure neid trööstima nende venna pärast. 20Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta Temale vastu; aga Maarja jäi koju. 21Siis Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud! 22Aga nüüdki ma tean, et Jumal Sulle annab, mis Sa iganes Jumalalt palud!” 23Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles!” 24Marta ütles Talle: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” 25Jeesus ütles temale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes Minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! 26Ja igaüks, kes elab ja Minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?” 27Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, mul on see usk, et Sina oled Kristus Jumala Poeg, Kes maailma on tulemas!”

28Ja kui ta seda oli ütelnud, läks ta ja kutsus oma õe Maarja salaja ning ütles: „Õpetaja on siin ja kutsub sind!” 29Kui õde seda kuulis, tõusis ta sedamaid ja läks Tema juure.

30Sest Jeesus ei olnud veel jõudnud alevisse, vaid oli veel seal paigas, kus Marta Teda oli kohanud. 31Kui nüüd juudid, kes olid Maarja juures toas teda trööstimas, nägid, et Maarja rutates tõusis ja väljus, järgisid nad teda mõteldes, et ta läheb haua juure nutma. 32Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja Teda nägi, heitis ta maha Tema jalgade ette ning ütles Talle: „Issand, oleksid Sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!” 33Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus Ta vaimus ja võpatas. 34Ja Ta ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid Temale: „Issand, tule ja vaata!” 35Jeesus nuttis. 36Siis ütlesid Juudid: „Vaata, kuidas Ta teda armastas!” 37Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas Tema, kes avas pimeda silmad, ei võinud teha, et ka see ei oleks surnud?”

38Siis Jeesus ärritus taas Iseeneses ning tuli haua juure. See oli koobas ja selle avausel lasus kivi. 39Jeesus ütleb: „Tõstke kivi ära!” Siis ütleb surnu õde Marta Temale: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!” 40Jeesus ütleb temale: „Eks Ma ütelnud sulle: kui sa usuksid, siis sa näha Jumala au?” 41Siis nad tõstsid kivi ära. Aga Jeesus tõstis Oma silmad ütles: „Ma tänan Sind, Isa, et sa oled kuulnud! 42Mina ju teadsin, et Sa Mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, Ma räägin, et nad usuksid, et Sina Mind oled läkitanud!” 43Ja kui Ta seda oli ütelnud, hüüdis Ta suure häälega: „Laatsarus, tule välja!” 44Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile „Päästke ta lahti ja laske ta minna!”

45Siis palju juute, kes olid tulnud Maarja juure ja olid näinud, mis Jeesus oli teinud, uskusid Temasse. 46Aga mõned neist läksid variseride juure ja ütlesid neile, mis Jeesus oli teinud.

47Siis ülempreestrid ja variserid kogusid kokku Suurkohtu ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest See Inimene teeb palju tunnustähti. 48Kui me Ta nõnda jätame, usuvad kõik Temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” 49Aga üks nende seast, Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei tea midagi 50ega sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!” 51Ent seda ta ei ütelnud iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest, 52ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et Ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku. 53Sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu Teda ära tapma.

54Siis ei käinud Jeesus enam avalikult juutide seas, vaid läks sealt ära kõrvelähedasse kohta, Efraimi-nimelisse linna; ja Ta viibis seal Oma jüngritega.

55Aga juutide paasapühad olid ligi, ja paljud läksid sealt maalt enne paasapühi Jeruusalemma endid puhastama. 56Siis nad otsisid Jeesust ja rääkisid üksteisega pühakojas seistes: „Mis te arvate, kas Ta ei tule pühiks?” 57Ūlempreestrid ja variserid olid aga annud käsud, et kui keegi peaks teadma, kus Ta on, see annaks seda teada, et nad Ta kinni võtaksid.